..Ava Instagram
Kirjuta otsingusse "sirlidreams" ja vajuta profiilile.
Mida sa näed?
.....
Enamus piltidest olen ma nüüdseks instagrammist jäädavalt likvideerinud. Sina kui võõras, kui sa vaataksid minu instagrammi söödet, siis ei leiaks sa midagi isikupärast. Ja ilmselt oleks see olnud sama isikupäratu paari kuu eest, enne likvideerimist.
Varahommikune Starbucks, eneseportree sügisese maastiku taustal, lõuna tööjuures Bazaari ja Porterit lugedes, järjekordne Starbucks....
Selliseid kasutajaid on instagrammis miljoneid...kergelt töödeldud ja hoolikalt selekteeritud fotod mis kajastavad meie igapäevategevusi natuke helgemas valguses.
Instagram on justkui kaust, kuhu me salvestame oma eluloo. See on nagu backup, juhuks kui peaksime mälu kaotama. Ja nii veedame me enamus oma elust kaadri taga, olles eneselegi märkamatult loonud stuudio kus hoolikalt sätime ja lihvime igat viimast detaili.
Ja kuigi ma tahan teid innustada elu elama hetkes mitte kaadri taga siis ei ole see selle loo mõte. Ma armastan jäädvustada oma elu, lihvida igat viimast väikest detaili ja veeta tunde "stuudios" et luua foto, mis kannaks endas visuaalset naudingut.
Seda hetkeni, kuni avastasin et minu voog ei oma mingit tähendust kõrvalvaatajale. Sealt puudus isikupära ja inspiratsioon.
Leidsin et need helgemas valguses igapäevategevused ei toida meie meeli, need ei innusta meid ette võtma midagi erakordset ega ärata meist seda metsikumat poolt.
Seega otsustasin ma aja maha võtta, et saaksin luua midagi sellist mis annab ka midagi peale visuaalse naudingu. Mis inspireeriks ja upliftiks teie sisemist mina ja kõike mis seda ümbritseb.
Kauaks ma instagrammi maastikul eemal olen, kes seda teab. Võibolla annan endale aasta, võibolla kaks.
Kirjuta otsingusse "sirlidreams" ja vajuta profiilile.
Mida sa näed?
.....
Enamus piltidest olen ma nüüdseks instagrammist jäädavalt likvideerinud. Sina kui võõras, kui sa vaataksid minu instagrammi söödet, siis ei leiaks sa midagi isikupärast. Ja ilmselt oleks see olnud sama isikupäratu paari kuu eest, enne likvideerimist.
Varahommikune Starbucks, eneseportree sügisese maastiku taustal, lõuna tööjuures Bazaari ja Porterit lugedes, järjekordne Starbucks....
Selliseid kasutajaid on instagrammis miljoneid...kergelt töödeldud ja hoolikalt selekteeritud fotod mis kajastavad meie igapäevategevusi natuke helgemas valguses.
Instagram on justkui kaust, kuhu me salvestame oma eluloo. See on nagu backup, juhuks kui peaksime mälu kaotama. Ja nii veedame me enamus oma elust kaadri taga, olles eneselegi märkamatult loonud stuudio kus hoolikalt sätime ja lihvime igat viimast detaili.
Ja kuigi ma tahan teid innustada elu elama hetkes mitte kaadri taga siis ei ole see selle loo mõte. Ma armastan jäädvustada oma elu, lihvida igat viimast väikest detaili ja veeta tunde "stuudios" et luua foto, mis kannaks endas visuaalset naudingut.
Seda hetkeni, kuni avastasin et minu voog ei oma mingit tähendust kõrvalvaatajale. Sealt puudus isikupära ja inspiratsioon.
Leidsin et need helgemas valguses igapäevategevused ei toida meie meeli, need ei innusta meid ette võtma midagi erakordset ega ärata meist seda metsikumat poolt.
Seega otsustasin ma aja maha võtta, et saaksin luua midagi sellist mis annab ka midagi peale visuaalse naudingu. Mis inspireeriks ja upliftiks teie sisemist mina ja kõike mis seda ümbritseb.
Kauaks ma instagrammi maastikul eemal olen, kes seda teab. Võibolla annan endale aasta, võibolla kaks.