Peaaegu nädal on möödunud minu puhkusest romantilisse Itaaliasse, kus õhtupoolikutel võõpab päike taeva mannavahuroosaks ning keskpäeval paitab paljaid käevarsi ning õlgasid et nood saaksid silmatorkavalt kuldse jume pärast pikka talveperioodi.
Kitsad, looklevad teed on täis pisikesi, õdusaid kohvikuid, kust pärast väikest jalutuskäiku saab end maailma parima kohviga turgutada ning kuskil tänava nurgalt kostab viiulimuusikat mis haarab enda lummusesse nii mõnegi möödakõndija.
Itaallased on väga lihtsad inimesed, elu kulgeb siin aeglaselt, kiiret pole kuhugi.
Jäid rongist maha? Siis on paras aeg putkast värskendavat karastusjooki osta ning ajaleht kotist välja otsida et end päevakohaste uudistega kurssi viia. Ega järgmine rong tulemata ei jää. Jääd koosolekule natuke hiljaks? Ületee müüakse gelatot, enne kohtumist ongi natuke suhkrusemat kosutust vaja.
Tulles inglismaalt, kus enamus ühiskonnast on materiaalse mõtlemisega niiet ei panda enam tähelegi, millal talvest saab kevad või kevadest suvi, võin öelda, et kultuuriline erinevus lõi ikka natuke pahviks.
Kui ma nüüd siin Itaalia kultuurist ohhetasin ja ahhetasin, siis ei saa ma üle ega ümber Itaalia köögist. Võibolla on kõhtu täitev, meeliülendav, kodune itaalia toit see mis muudab itaallased nii rahulolevateks ?
Kohe esimesel päeval sain Roomas nii head calzonet et terve söömise aja ei saanud ma sõnagi suust.
Kes ei tea, siis calzone on nö kokkukeeratud pitsa mis on pealt kaetud tomatipasta, juustu ja maitserohelisega just nagu tavaline Margherita aga täidis on väga rikkaline ning külluserohke. Mina tellisin omale ricotta-salaami täidisega ja see ricotta pole kaugeltki see mida meil briti restoranides pakutakse, selline küllaltki vesise ja kummise tekstuuriga.
Kitsad, looklevad teed on täis pisikesi, õdusaid kohvikuid, kust pärast väikest jalutuskäiku saab end maailma parima kohviga turgutada ning kuskil tänava nurgalt kostab viiulimuusikat mis haarab enda lummusesse nii mõnegi möödakõndija.
Itaallased on väga lihtsad inimesed, elu kulgeb siin aeglaselt, kiiret pole kuhugi.
Jäid rongist maha? Siis on paras aeg putkast värskendavat karastusjooki osta ning ajaleht kotist välja otsida et end päevakohaste uudistega kurssi viia. Ega järgmine rong tulemata ei jää. Jääd koosolekule natuke hiljaks? Ületee müüakse gelatot, enne kohtumist ongi natuke suhkrusemat kosutust vaja.
Tulles inglismaalt, kus enamus ühiskonnast on materiaalse mõtlemisega niiet ei panda enam tähelegi, millal talvest saab kevad või kevadest suvi, võin öelda, et kultuuriline erinevus lõi ikka natuke pahviks.
Kui ma nüüd siin Itaalia kultuurist ohhetasin ja ahhetasin, siis ei saa ma üle ega ümber Itaalia köögist. Võibolla on kõhtu täitev, meeliülendav, kodune itaalia toit see mis muudab itaallased nii rahulolevateks ?
Kohe esimesel päeval sain Roomas nii head calzonet et terve söömise aja ei saanud ma sõnagi suust.
Kes ei tea, siis calzone on nö kokkukeeratud pitsa mis on pealt kaetud tomatipasta, juustu ja maitserohelisega just nagu tavaline Margherita aga täidis on väga rikkaline ning külluserohke. Mina tellisin omale ricotta-salaami täidisega ja see ricotta pole kaugeltki see mida meil briti restoranides pakutakse, selline küllaltki vesise ja kummise tekstuuriga.
Siin toon võrdluseks tavalise pizza...
Kõige toredamad teenindajad asuvad aga linnast natuke väljas. Nimelt asus meie airbnbi korter 20-30min kaugusel Rooma südamest. Metroojaama läheduses asus üks pisike pitsaköök kelle omanik oli väga jutukas vanemapoolne naisterahvas. Pärit oli ta Siberist aga 20nd aastat tagasi oli ta kohvrid kokku pannud et Itaaliasse oma pojale lähemale kolida. Tädi oli nii kena et teigi meile veel allahindlust. Üleüldiselt on Itaailias nii et sellistes väikestes poodides on inimesed küllaltki jutukad ja kui see ladusalt läheb siis saab lõuna poolmuiduga kätte. Nagu ma eespool mainisin, itaallased ei hooli nii väga rahast kui heast seltskonnast ning toidust
Firenzes leidsime ühe sellise kohaliku "võileiva" koha, kus saab ise endale täidise valida. Muidugi on see kõik värske ja kohalik kraam ja pärast roosiaias käimist otsustasime sealt endale kerge lõuna võtta. Muidu "kergest" lõunast jäi asi päris kaugele sest itaallastel on küllaltki suured portsjonid, kõige tähtsam on et klindil oleks kõht täis, siis on tuju kõigil hea.
Ja ei saa ma mainima jätta suurtes kogustes pastat mis ma endale koguaeg sisse ahmisin. Pilte mul pastast pole sest Itaallased ei pane suuremat rõhku garneeringule ja sageli maitseb pasta 7x paremini kui silm seda tuvastab. Penne, spaghetti, ravioli, tortellinni, fiorelli, gnocchi.....lõpmatu valik. Ja peaaegu alati on pasta üleküllatud parmesaniga. Vist kõige kummalisem kombinatsioon mis proovisin oli spagetid sidrunikastme ja parmesaniga.
Ma naersin et tagasitulles pean broneerima teise istme juurde sest saabun Inglismaale 10 kilo raskemana. Inglismaal ma muidu üldse mingisuguseid piima- ja lihatooteid ei tarbi niiet ma ei ole üllatunud kui kehaal kahekordistub.
Muidugi tahan ma veel mainida Itaalia apretiive sest ega sellist luksust mujalt maailma otsast ei saa. See nö. "alternatiiv" mis siin Inglismaal tehakse on puhas siirup. Itaallased võtavad apretiivi söögi alla ja söögi peale sest need on üsna kerged, küllaltki puuviljase maiguga.
Ma naersin et tagasitulles pean broneerima teise istme juurde sest saabun Inglismaale 10 kilo raskemana. Inglismaal ma muidu üldse mingisuguseid piima- ja lihatooteid ei tarbi niiet ma ei ole üllatunud kui kehaal kahekordistub.
Muidugi tahan ma veel mainida Itaalia apretiive sest ega sellist luksust mujalt maailma otsast ei saa. See nö. "alternatiiv" mis siin Inglismaal tehakse on puhas siirup. Itaallased võtavad apretiivi söögi alla ja söögi peale sest need on üsna kerged, küllaltki puuviljase maiguga.
Ja kui juba jutt millegile puuviljasele ja magusale läks...GELATO !! Ma ajasin endale päevas ikka 4-5 gelatot sisse sest neid sai nii erinevates tekstuurides ja maitsetel lõppu ei olnud. Lisaks tavalisele gelatole pakuti mousse'd mis on hästi rikka ja pehme tekstuuriga, värskelt pressitud puuviljade baasil valmistatud gelatod, siis slushi taolised gelatod ja muidugi - laiahaardeline vegan valik. orgaaniline jne.
Maitsed oli seinast seina - snickers, bounty, kookost, mandlipiim, tiramisu, šampanja, roos, murel, mojito, närimiskumm, basiilik jne. jne.
Minu lemmikuks sai siiski 2011 aastal Firenzes 1.koha saavutanud gelato, see meenutas maitselt natuke apelsinikooki, ja selline huvitav, ma ei tea kas safrani või muu maitsetaime järelmaitse.
Minu suurimad kaastunded lähevad aga minu reisikaaslasele kes iga 10ne minuti tagant pidi kuulama "Luca, mul on kõht tühi!" "Luca, ma lähen ostan gelatot!" "Luca, vaata seal on see pitsa!" "Luca,on aeg juba pärastlõunasele snäkile!" "Luca,on aeg ennelõunasele snäkile!" "Mul on kõht tühi!" .
Nojah, ma panen lõpetuseks ühe tavalise pildi ka, et terve blogipostitus itaalia hõrgutistest teil suid vett jooksma ei aja.